PAPAGOIKALAD
SELTS: Ahvenalised
SUGUKOND: Papagoikalalased
PEREKOND: Scarus
Papagoikalalased elutsevad troopilistes meredes ning toituvad, hammustades korallidel tükke küljest. Oma tugevate, nokka meenutavate lõugadega on nad suutelised koralle murdma ning põhjalikult purustama.
Papagoikalad elavad päeval parvedena, mis suunduvad ühiselt korallriffidele toitu otsima. Öösel varjab iga kala end oma koopas, kus ta veelgi suurema ohutuse tagamiseks end limaga ümbritseb.
ELUVIIS
Kui korallrifid on vee all, on papagoikalad korallidel “karjas” nagu lehmad karjamaal. Igas parves on 40 või enam kala. Väiksemate ja kahvatumate emaste seast eristuvad selgelt suuremad ning kauni värvusega isased.
Papagoikalad ujuvad harilikult kiirustamata, kasutades ujumiseks vaid tillukesi rinnauimi. Kui ligidusse ilmub mõni röövkala – meriahven või hai, põgenevad kalad sabaga vastu vett lüües erinevates suundades laiali.
Mõningad papagoikalad kaitsevad end uneajal vaenlaste eest huvitaval viisil. Pärast pikka, kogu päev kestnud söömaaega poeb iga kala oma korallrifi praos paiknevasse koopasse ning eritab spetsiaalsete nahanäärmete kaudu suurel hulgal lima. Sellises kookonis on vaid kaks tillikest hingamisava ning selle valmistamiseks kulub ligikaudu pool tundi.
Hommikul kulutab kala umbes samapalju oma “voodist” väljumiseks. See limakookon on tavaliselt läbipaistev nagu klaas ning nähtav vaid tänu selle külge kinni jäänud pisikestele taimeosakestele ja liivateradele.
Tänapäevani pole lõplikult välja selgitatud selle limakesta tähendust. Tõenäoliselt on see “lõhnatõke”, mis kaitseb mureenide ja teiste röövkalade eest, kes öösiti jahti peavad ning saagi lõhna abil leiavad.
TOITUMINE
Papagoikalad võlgnevad oma nime lõugadele ja hammastele, mis oma kuju ja kasutusmeetodi poolest meenutavad papagoi nokka. Need on ideaalseks tööriistaks vetikate mahakraapimiseks korallidelt. Papagoikalade põhitoidu moodustavad korallpolüübid, kuid nad söövad ka limuseid ja muid põhjaloomi.
Korallriffidel kasvavaid vetikaid süües ujuvad papagoikalad pead allapoole langetatud. Nende lõuad liiguvad pidevalt ning iga kord haaravad nad endaga uue portsu.
Väga sageli hammustavad papagoikalad küljest terveid elusa koralli tükke ning peenestavad neid kaua ja hoolikalt oma neeluhammastega.
Riffidel võib sageli näha nende tegevuse jälgi nii kolooniate kahjustustena kui ka kala seedekulglas peenestatud koralliskelettide jäänustena.
PALJUNEMINE
Papagoikaladel on äärmiselt huvitav sigimistsükkel, mille vältel toimub soovahetus.
Suurem osa isendeid saab suguküpseks emastena ning koeb marja. Mõned vanemad emased muutuvad isasteks.
Niisuguse soovahetusega kaasneb ka värvuse vahetus. Ühe papagoikalade liigi emased on oliivrohelised, isasteks muundununa muutuvad nad aga helesiniseks või smaragdroheliseks. Mittesuguküpsed isendid on peamiselt punakat, pruuni või purpurset värvi. Suurematele isaste laubale kasvab sageli küürulaadne moodustis, mis annab neile äärmiselt omapärase välimuse.
Palju papagoikalu hukkub juba väga noores eas, seetõttu on populatsioonides vähe isaseid.
Kudemise ajal viljastavad arvukate emaste marja vaid mõned isased. Seejärel kannavad lained marja avamerele.
Ühe päeva jooksul kooruvad marjast välja maimud, kes oma elupäevade alguses toituvad vaid planktonist. Merehoovused kannavad kalakesed laguunide sügavusse, kus nad sirguvad suhteliselt turvalises keskkonnas.
PAPAGOIKALAD JA NENDE KUDEMINE
Emased poetavad kudemiskohtadesse korallriffide lähedusse suure hulga marja, mille viljastavad vaid mõned isased. Seejärel kannavad marja edasi tõus ja mõõn. Lained kannavad selle merele, eemale enamikust vaenlastest, hiljem aga toovad lained koorunud maimud tagasi laguunile, kus nad tavaliselt suguküpseks emaseks saavad.
Noor emaskala muutub viljakaks emaseks, kes on võimeline marju kudema.
Viljakas emaskala muutub primaarseks isaseks. See areneb omakorda viljakaks isaseks, kes viljastab marja.
SUURUS
Pikkus: Varieerub sõltuvalt liigist. Tavaliselt 20-90 cm, mõnikord üle 2 m. Suurim mõõdetud isend oli 3,6 m pikk.
PALJUNEMINE
Kudemisaeg: Suve alguses.
Mari: Ümmargune või ovaalne, 1-2 mm läbimõõduga, liugleb suure hulgana vees.
Koorumiseks vajalik aeg: 24 tundi.
ELUVIIS
Harjumuspärane eluviis: Elavad üksikult korallriffidel.
Toitumine: Riffidel kasvavad vetikad ning korallpolüübid.
Eluea pikkus: Umbes 5 aastat.
LÄHISUGULUSES OLEVAD LIIGID
Ahvenaliste selts hõlmad ligikaudu 8000 liiki. Lähisugulasteks samuti korallriffidel elutsevad huulkalalased (Labridae).
ESINEMINE
Papagoikalad elutsevad Atlandi, India ja Vaikse ookeani troopilistes osades – ikka seal, kus korallriffidel leidub sobivaid kudemiskohti ning piisavalt toitu.
KAITSE
Papagoikalad on sõltuvuses korallriffidest. Kuigi tänapäeval pole nad otseselt ohustatud, on nende tulevik nende biotoopide hävimise tõttu ebaselge.
Kas tead, et…
*Korallriffe söövad papagoikalad tekitavad häälekaid, kriipivaid helisid, mida võivad kuulda sukeldujad.
*Oma öised peidupaigad leiavad papagoikalad üles päikesekiirte järgi. Kui taevas on pilves, orienteeruvad nad halvemini.
*Need kohad riffidel, kus papagoikalad kõige sagedamini söömas käivad, võib ära tunda väikesteks tükkideks purunenud osade järgi. Nii tekib valge koralliliiv.
KASUTATUD KIRJANDUS
*Loomariigis
*Loomade elu
Botia macracantha - TIIGERBOOTSIA
| Chromobotia Macracanthus | |
| Keskmised | |
| 284 L | |
| 15.2-30.5 Cm | |
| Mage vesi | |
| 6.0 - 7.5 | |
| 22 -30°C | |
| 5-12 °d | |
| 2:3 I:E | |
Täiendavad tavanimed
Tiigerbootsia, Clown Loach
Täiendavad teaduslikud nimed
Botia Macrocanthus, Botia Macracantha, Cobitis Macracanthus
Päritolu
Indoneesia, Sumatra, Borneo
Sootunnused
Emased võivad olla paksemad. Täiskasvanud Tiigerbootsia (15cm) sugu võib kindlaks teha, kui vaadata sabauime. Isastel on sabauime ülemise ja alumise otsad paindunud kergelt sissepoole, mis annab neile küüniste väljanägemise.
Paljunemine
On olnud mõningaid teadaandeid, et Tiigerbootsia on paljunenud vangistuses. See võib siiski juhtuda ainult siis kui kala saab seksuaalselt täiskasvanuks, umbes 2-3 aasta vanuselt. Alles siis on emased võimelised marja kandma. Kala pikkuseks on selleks ajaks 15.2-17.8cm (6-7"). Paljud sellised teadaanded on pärit juhtudest, kus kaladele on süstitud hormoone, et neid paljunema saada. Loomulikul teel ei ole need kalad vangistuses paljunenud.
Ühes sellises teates väidetakse, et vabas looduses koevad need kalad siis, kui jõevee tase langeb oluliselt kuumuse mõjul. Sellega seoses hukkub palju kalu, keda Tiigerbootsiad innukalt söövad. Kui veetase vihmade mõjul taastub, hakkavad rasvunud bootsiad kudema.
Sobivus
Suhteliselt rahulik kala, keda tuleks pidada vähemalt 5-6 isendilistes gruppides. Võib olla küllaltki aktiivne ja teda ei tohiks pidada koos arglike või õrnade kaladega. Ärge pidage neid väikeste kalade või maimudega, sest need võidakse lihtsalt ära süüa.
Söök
Aktsepteerib enamikku toitu, ka sägalistele mõeldud tablette, maausse, aurutatud köögivilja (kurk, kabatšok, salat ja mõned söövad veel brokolit, idusi, herneid) helbeid, mis upuvad, isegi väikesi tigusi, kui kala kasvab üle 7.6cm (3") pikaks. Neid kalu müüakse sageli teo probleemi lahendajana, samas aga nad ei puhasta akvaariumit täielikult tigudest ja selle peale ei tasuks panustada.
Söötmine
On põhjatoituja, seega peab toitma uppuva toiduga.
Keskkonna üksikasjad
Paku hulgaliselt peidukohti, kus nad saaks ka mitmekesii koos olla. Tiigerbootsiaid, nagu enamus hinklasi, tuleb pidada 5 või enam gruppides. Kuna nad pärinevad vabas looduses jõgedest, siis oleks soovitav akvaariumis tekitada ka mõistlik veevool. Eelistatud on pikk ja lai akvaarium, mitte kõrge.
Käitumine
See kala võib noored akvaristid ära petta, kuna paistab, et ta oleks mingil ajal nagu surnud. See aktiivne kala tavatseb looduses peituda ohu korral kivide pragudesse. Kuna aga akvaariumis sellised võimalused pahatihti puuduvad, siis mängibki ta surnut. Tegelikult ta aga puhkab, ükskõik millise nurga all tema keha siis hetkel asetseb. Seega on päris tavaline leida teda küljeli lamades, pea peal olles, jne. Ja seda teevad nad ka mitmekesi koos.
See kala kasutab oma rinnauimi otsekui pinnasel jalutamiseks.
See on väga seltsiv kala, kellele meeldib omasuguste seltskond. Eelistab suuri peidupaiku, kuhu mahuks ka terve grupp neid kalu.
Et neid kalu päevasel ajal näha, pange nendega ühte akvaariumisse Tetrate või sarnaste väikeste kalade parv. Nendega tunnevad Tiigerbootsiad end turvalisemalt ja tulevad rohkem välja.
Tiigerbootsia teeb klõpsuvat heli, kui ta sööb mingit oma lemmiktoitu.
Noortele Tiigerbootsiatele meeldib minna kitsastesse kohtadesse ja neile meeldib veevool. Hoidke oma filtri sissevõtu avad vastavas suuruses. Noored kalad satuvad tavaliselt filtritorudesse ja hukkuvad.
Identifitseerimine
Tiigerbootsial on väga sarnane värvikombinatsioon Tiiger Barbustega, põhivärvus on heleoranž, mis on kaetud mõne, tavaliselt kolme, katkematu paksu vertikaalse vöödiga. Noored Tiigerbootsiad võivad aktiivselt parves ujuda barbustega või siis lihtsalt nendega tegevust otsida.
Suurus
See on väga aeglaselt kasvav kala ja saavutab suuruse umbes 20.3-30.5cm (8-12"), samas aga, see suurus saavutatakse pärast paljusi aastaid ja eeldades, et kala peetakse sobivas, mahukas keskkonnas.
PANAQUE nigrolineatus
Sugukond : SÄGALISED
Võidb kasvada kuni 45 cm pikkuseks, temperatuuri vajab 23-26 kraadi Celsiust, peamiselt taimtoiduline, kuid ei põlga ära ka putukaid jms.
Kõht lame, suu – muutunud iminapaks., selg küürus.. Kaetud tumedate vöötidega. Suus on hambad, millega kraabib puitu – see on oluline kala menüü.
Sootunnused – teadmata.
Teiste liikide suhtes rahumeelne, liigikaaslastega aga üsnagi riiakas. Akvaariumis peab olema rohkelt puukände ja erinevaid juurikaid. Ka köögivilju vaja menüüsse lisada.